Härra Kägu.
Vahel magas ta pargis ja vahel rannapaviljonis.
Vaene ta ei olnud.
Süüa jaksas osta, aga naist ei olnud ja riideid parandas nii kuidas juhtus.
Vahel kui vihma sadas ja ta kingad veest lirtsusid kutsus turske kohvikuomanik ta oma söögikohta inimesi lõbustama.
Aga selle asemel, et mängida akordionil reipalt Hämeenlinna valssi nagu tavaliselt laupäeva hommikul turuväljakul,selle asemel proovis härra Kägu tavaliselt midagi väga kurba mängida.

Ja laulis müriseval häälel midagi põldlõokestest ja pilvetupsudest.
Kuidas põldlõoke tiirutas viljapõldude kohal ja nägi hunte lambaid murdmas.

Kui kelleltki kohvikus küsida,kas oli kurb laul,siis inimesed noogutavad ja on korraga väga ehmunud.
Nagu oleks neil kõigil midagi varjata ja akordionimäng vaid summutaks nende sisemist ängistust.